2023. ja 2024. saagiaasta on rapsikasvatajaid tugevalt heidutanud. Statistikaameti andmetel vähenes käesoleva hooaja külvipind 57238 hektarile (vt Joonis 1). Statistikaameti andmeid vaadates torkab silma, et 2021. aasta saagi külvipind jääb alla koristuspinnale. See viitab statistika ebatäpsusele. Ent jälgides keerulistes oludes taimede elujõudu ja toitumist, on võimalik efektiivsemalt majandada.
Taimede väetamisel on oluliseks, lisaks mulla seisundile, taimede seisundist tulenev võime toitaineid tarvitada. Selle mõjutajaks võivad olla taimehaigused, kahjurid, põud, liigvesi või talvekahjustus. Kahjustada saanud taimed ei ole võimelised samaväärselt tervete taimedega toitaineid tarvitama. Seetõttu väheneb taimiku saagipotentsiaal ja seda tuleb arvestada väetamise juures. Lisaks on sageli toiteelementide intensiivse omastamise perioodil mulla pealmine kiht läbikuivanud, mis ei toeta toitainete kättesaadavust. Tarvitamata toitained põhjustavad hilisemate vihmadega hilisvarte tekkimist, mis raskendab saagi koristamist ja viitab väetiste efektiivsuse vähenemisele (vt Foto 1).
Paul-Tehi mullaandurid näitavad, et kui väetada talvel kahju saanud taimi nõnda nagu terveid, siis jagub toitaineid teistkordseks õitsemiseks. Selline olukord muudab halvimal juhul saagi koristamise võimatuks – ollakse ilma suurest osast väetisest ja saagist. Taliraps vajab 1 tonni saagi saamiseks 60 kg lämmastikku. Eesti keskmine talirapsi saak jäi 2024. aastal 1,563 t/ha juurde. Sellise saagi moodustamiseks oleks piisanud 94 kg/ha lämmastikust. Lisaks paljud valminud seemneid läksid kaduma varisemise ja läbi kombaini aetava tooresse massi jäämise tõttu. Seega kolme või ka enama tonni saagiootus ei tasunud majanduslikult ära. Vähema väetisega saab suurema ja kvaliteetsema saagi, kui pooltoorest massi läbi kombaini ajades.
Taimede elujõudu on, lisaks silmale, hea hinnata ka NDVI kaardi abil juba alates talve taandumisest (vt Joonis 2-5). Eriti hea ülevaate annab talvekahudest taastumisest teise väetamise ringi aegne elujõukaart (vt Joonis 3), mille põhjal saab hinnata taimede võimet toitaineid edaspidi omastada. See võimaldab saagiootused ümber hinnata ja vastavalt väetamist korrigeerida, et vältida väetise raiskamist ja koristusaegseid probleeme (vt Joonis 5).
Talvekahjustusega põllul (Joonistel paremal!) tehti kevadel kolm väetamise ringi, millest viimane sattus veel ka põuaselt kuivale mullale: I ring lämmastikku (N) 103, II N 31, III N 54 kg/ha +S. Taimikut hinnates oleks võinud esimese ringil lämmastikväetist vähendada ja teise ringi lämmastikuga ka väävel anda ja kolmanda korra üldse ära jätta.
Koristamise ajaks olid kevadel elujõulisel põllul kõdrad ühtlaselt küpsenud (Joonisel vasakpoolne põld.). Talvekahjustatud põllul seevastu olid esimese õitsemise küpsed kõdrad läbisegi rohelistega ning pilti kaunistasid veel ka kollased õied (vt Joonis 5).
Oleks ja pidi pole 2024. aasta saagile ja majandamise efektiivsusele enam mingid abimehed, ent edaspidi taimede seisundiga ja mullatingimustega arvestamine väetamisel annab põllumehele olulise rahalise kokkuhoiu.
