ARVAMUSPLATS ⟩ Täppispõllumajanduse tehnoloogia – liiga kallis või alakasutatud? (16.12.2025)
Viimastel aastatel on põllumajandus pidanud kiiresti kohanema – ilm muutub üha ettearvamatumaks, sisendihinnad tõusevad ja surve olla efektiivne ning kasumlik aina kasvab. Sisendhindade ja müügihindade tasakaal on paigast nihkunud ning tootjad peavad leidma viise, kuidas oma kasumlikkust tõsta, et ka järgmisel aastal edasi tegutseda.
Suheldes igapäevaselt põllumeestega Eestis, Soomes ja Ühendkuningriigis, kuulen ikka ja jälle kahte küsimust: kas täppispõllumajanduse tehnoloogia on liiga kallis ning millal investeering end ära tasub?
Väga sageli hinnatakse täppispõllumajanduse tasuvust ainult säästetud tööaja, väetisekulu vähenemise või suurenenud saagikuse kaudu. Tegelikult peaks tulukuse määramisel arvesse võtma ka seda, et tehnoloogia aitab paremini mõista olustikku ja mulda – ehk annab täpsema pildi sellest, kuidas tänased otsused mõjutavad homseid tulemusi ja kuidas selle põhjal tulevikus paremini planeerida. Minu hinnangul on see sama oluline kui finantsplaani või eelarve koostamine, mille toel tehakse igapäevaselt teadlikke otsuseid nii ettevõttes kui ka kodus.
Kui kallis täppispõllumajandus siis ikkagi on?
Täppispõllumajandus on lai mõiste. Mõne jaoks tähendab see kasvõi ilmateate jälgimist ja selle järgi tegutsemist – ka see on tegelikult täpsem otsustamine vastavalt olukorrale. Sisenemiskulud varieeruvad aga väga suurelt: ilmajaama teenus maksab umbes 500 eurot aastas; mullajaamade teenused ulatuvad 3000+ euroni aastas; traktoritele paigaldatavate lämmastikusensorite hinnad algavad 30 000 eurost + tarkvaralitsentsid; muutnormi kaartide lugemise ja väetiselaoturiga suhtlemise võimekus ja tehnoloogia maksab sageli kümneid tuhandeid eurosid.
Esmapilgul tundub see kallis – ja ongi. Kuid tuleb meeles pidada, et täppispõllumajandus ei tähenda pelgalt seadme ostmist, vaid andmepõhiste otsuste tegemist, mis aitavad optimeerida sisendite kasutamist ja vähendada riske. Samuti ei saa alahinnata olustike ja muldade paremat tundmaõppimist – sellele on raske konkreetset hinnalipikut külge panna, kuid selle mõju on märkimisväärne.
Kus tegelikult probleem tekib – hinnas, mõtteviisis või teadmistes?
Põllumehe eesmärk on saada põllult maksimaalne ja kasumlik saak. Vanasõna ütleb: “Kuidas külvad, nõnda lõikad.” Põllumajanduses on aga kõige ettearvamatum tegur ilmastik. Samal ajal on olemas mitmed tehnoloogiad, mis aitavad teha paremaid otsuseid ja kohaneda muutuvate tingimustega. Kui vaadata hooaja kulude üldist struktuuri, moodustavad väetamine ja sellega seotud tööd sageli enamiku kuludest – umbes 55–60%. Ülejäänud 40–45% on muud tööd, pritsimised ja tegevused. Loomulikult pole see keskmine ning varieeruvus on suur, kuid tava-intensiivpõllumajanduses võib seda pidada enam-vähem õigeks.
Praegune lähenemine väetamisele on sageli väga lihtsustatud: nii palju kui loodetakse saaki, nii palju tuleb ka väetada. See ignoreerib täielikult tegelikke põllutingimusi ja ilmastikuolusid. Näiteks maksab 50-hektarise põllu üks väetamisring (60 kg N/ha) umbes 3200 eurot. Väetamisringe tehakse enamasti kolm, mis tähendab hooaja kulu 9600 eurot. Kui tootjal on 500 ha, siis on väetamise aastakulu 96 000 eurot. Kui 2000 ha, siis juba 384 000 eurot. Selliste numbrite juures muutub väga oluliseks küsimus: kas iga otsus on tehtud õigel ajal ja õigetes tingimustes? Siit tekibki võrdlus – kas siseneda täppislahendustesse kohe kallima otsaga või alustada lihtsamate, odavamate lahendustega.
Paradigma muutmine
Põllumajanduses on sageli juurdunud mõtteviis, et ilmastik on midagi, mida ei saa mõjutada. Tegelikult võimaldavad tänapäevased tehnoloogiad teha otsuseid, mis aitavad ilmastikule paremini reageerida. Täppispõllumajandus võimaldab hinnata, kas väetamine tasub konkreetsetel tingimustel ära või tuleks mõni tegevus edasi lükata. Nii saab vältida kulutusi, mis ei anna soovitud tulemust.
Oluline on mõista, et täppispõllumajanduse seadmete kulud on tegelikult väikesed, kui neid võrrelda muu põllumajanduse kapitalikuluga. Rasketehnika maksab sageli sadu tuhandeid eurosid ja sisendikulud ulatuvad kümnetest tuhandetest kuni miljoniteni. Täppistehnoloogiast saadavad andmed võivad aidata vältida otsuseid, mis mõjutaksid sügisest saaki märkimisväärselt.
Andmete kasutamise oskus – kas puudus või alahinnatud potentsiaal?
Üks peamisi takistusi täppispõllumajanduse kasutuselevõtul on andmete mõistmine ja nende kasutamise oskus. Kui andmeid ei jälgita, ei teki tunnetust, et midagi on valesti. Ometi liigub maailm üha rohkem andmepõhiste otsuste suunas – ning põllumajandus ei saa sellest kõrvale jääda. Kõik algab esimesest sammust – oluline on lihtsalt alustada. Teades, et suuremad integratsioonid, kus kogu info koondub ühte rakendusse ja muutub praktilisteks igapäevasteks nõuanneteks, on juba töös, pole mõistlik jääda ootama. Mida varem alustada, seda kiiremini kujuneb välja arusaam oma põllu tegelikust seisust ja sellest, kuhu suunas otsuseid tulevikus viia.
Kokkuvõtteks
Kas täppispõllumajanduse seadmed on siis ikkagi liiga kallid? Minu hinnangul mitte. Võrreldes põllumajanduse muude kuludega on nende maksumus pigem väike – eriti arvestades potentsiaalset kasu. Küsimus on rohkem mõtteviisis ja valmisolekus andmeid päriselt kasutada. Kui soovime, et põllumajandus oleks jätkusuutlik ja kasumlik ka tulevikus, peame hakkama andmeid teadlikult jälgima ja neid otsuste tegemisel rakendama. See on suur muutus, kuid möödapääsmatu, kui tahame edu saavutada.