Talvisel ajal on linnapuude kasvutingimused sageli palju keerulisemad, kui esmapilgul tundub. Üks olulisemaid nähtamatuid stressitegureid on mullas tekkiv soolsus, mis võib kahjustada puude juurestikku ja pidurdada kasvu. Just seetõttu on oluline mõista, kuidas soolsus kujuneb ning miks selle mõõtmine aitab riske varem märgata ja paremini ennetada.
Mis on elektriliselt mõõdetud soolsus?
Mulla soolsust mõõdetakse enamasti elektrijuhtivuse kaudu. Lihtsalt öeldes hindab mullaandur, kui hästi mulla vesilahus elektrit juhib. Mida rohkem on mullavees lahustunud ioone ehk soolasid, seda paremini juhib vesi elektrit ja seda kõrgemaks kujuneb mõõdetud soolsuse näit.
Oluline on rõhutada, et see mõõtmine näitab soolade üldist taset mullas, olenemata sellest, kust need pärinevad. Allikateks võivad olla näiteks:
- talvine teehooldus ja sulaveed,
- väetised,
- mulla looduslik mineraalsus,
- ehituslikud keskkonnamõjud linnas.
Seetõttu tuleb soolsuse tõlgendamisel arvestada mõjutavate tingimustega, mis võivad üksteist välistada või vastupidi võimendada.
Miks kasvab soolsus eriti kiiresti just linnas?
Linnakeskkond erineb looduslikust kasvukohast väga selgelt – eriti vee liikumise mõttes. Paljud istutusalad on ümbritsetud sillutise, asfaldi või muude vett mitte läbilaskvate pindadega, mis suunavad vihma ja sulaveed kindlatesse kogunemiskohtadesse.
Kui selline vesi jõuab puu juurte piirkonda, kannab ta endaga sageli kaasa ka lahustunud aineid – muu hulgas sooli. Nii tekib olukord, kus istutusala hakkab talvel toimima justkui kogumiskaevuna: vesi koondub sinna, kuid ei pääse piisavalt kiiresti edasi liikuma ega välja leostuma.
Kokkupesemise efekt: miks soolsus võib hüppeliselt tõusta?
Soolsus ei tõuse alati aeglaselt. Mõnes linna kasvupaigas võib see kasvada väga kiiresti, eriti sulailmade ja vihmaperioodide ajal. Selle põhjuseks on nn kokkupesemise efekt – vesi kogub ümbritsevalt pinnalt lahustunud soolasid kokku ja viib need otse juurte lähedale.
Kui lisaks on istutusala all või kõrval takistused, mis vähendavad vee liikumist (näiteks tihenenud pinnas, tihedam savikiht või maa-alused konstruktsioonid), võib soolade väljaloputamine olla piiratud. Sellisel juhul püsib kõrge soolsus kauem ja mõju puule võib olla tugevam.
Külmunud pinnas peidab probleemi kuni sulani
Talvel on oluline arvestada ka seda, et külmunud mullas soolad ei liigu. Nad asuvad seotuna külmunud pinnases ja maapinnal lumepudrus ja seetõttu ei avaldu soolsuse tõus kohe mõõtmistes. Probleem ilmneb alles pinnase sulamise järel, kui sulavesi pääseb juurte piirkonda ja kannab soolad mullakihti, kus neid andur ka mõõdab. Seetõttu võivad kevadtalvised perioodid anda ootamatuid hüppeid, mis on tegelikult kogunenud mõju tagajärg.
Miks on oluline sellist muutust jälgida?
Linnapuude tervis sõltub tugevalt sellest, kas juurestik saab piisavalt vett ja hapnikku ning kas mulla keemiline keskkond püsib tasakaalus. Kõrgenenud soolsus võib tekitada olukorra, kus puul on raske vett kätte saada isegi siis, kui muld on märg. Pikaajaliselt võib see tähendada kasvu pidurdumist, kahjustusi ja suuremat hooldusvajadust.
Siin tulebki mängu innovatsioon: mullaseire andurid aitavad muutust märgata varakult, mitte alles siis, kui puu juba nähtavalt kiratseb. See annab võimaluse:
- hinnata objekti riskitaset,
- eristada kiireid ja püsivaid muutusi,
- teha teadlikumaid hooldusotsuseid (nt loputus, drenaaži parandamine, istutusala ümberkujundus),
- suunata tegevus sinna, kus mõju on suurim.
Kokkuvõtteks
Talvine soolsus ei ole ainult keemiline näit – see on osa linnakeskkonna toimimisest, kus vesi, teepinnad, ilmastik ja infrastruktuur mõjutavad otseselt puude kasvutingimusi. Elektriliselt mõõdetud soolsuse jälgimine annab võimaluse näha neid protsesse reaalajas ning toetab targemat ja ennetavamat haljastuse juhtimist.
Loe ka: Reaalajas mullaseire jõudis linnahaljastusse