Autor: Mikk Plakk • 1. märts 2023
Idufirma Paul-Tech tegevjuhi Mikk Plakki sõnul ei oska poliitikud innovatiivselt mõelda.
Foto: Marko Söönurm
Eesti võiks vabalt olla põllumajandussektori innovatsiooni eestvedaja, kui ainult riik eraseektoriga sujuvamat koostööd teeks ning innovatsiooni osas rohkem huvi tunneks, kirjeldas põllumajandusidu Paul-Tech tegevjuht Mikk Plakk.
Kõige enam on Eesti ühiskonnas vaja ratsionaalset mõtlemist, kokku hoidmist, teineteise kuulamist ja mõistmist. Iga uus idee või muutus tekitab inimestes vastuseisu. Ei taheta kuulata ega mõista, kuidas see tegelikult meid aidata võiks. See on see n-ö mitte-minu-tagahoovis-efekt.
Erinevate murede leevendamiseks on olemas lahendusi, aga inimesed soovivad, et need lahendused tekiks kusagil mujal, nende kodudest eemal. Näitena võiks tuua tuuleparkide või tuumajaama rajamise teema – inimesed justkui soovivad odavamat elektrit, aga keegi ei taha elektri tootmist oma tagahoovi.
Samalaadne olukord on toimumas ka riigikaitse teemal. Sellest nähtusest tulenevalt ei julge poliitikud vastu võtta konkreetseid otsuseid ja annavad ümmargusi vastuseid, kartes valijaid kaotada.
Tarvis oleks praegusest enam konkreetsust ja otsustusvõimet. Riigis peaks olema rohkem innovatiivset mõtlemist. Ametnikud on liiga kaua olnud oma kohtadel ning ei oskagi innovatiivselt mõelda, kuidas asju lihtsamaks ja automaatsemaks muuta.
Eesti võiks olla põllumajandusinnovatsiooni liider
Riigikogu ja kogu seadusandlus võiks olla häälestatud uuendustele, kuidas saaks asju teha innovatiivsemalt. Lihtne on alati öelda, ei saa, selle asemel, et kaasa mõelda ja uuendustega kaasa minna.
Näitena võiksin tuua meie põllumajanduse. Eesti on piisavalt väike riik, kus saaks katsetada uusi ideid ja tehnoloogiaid ning saadud kogemust maailmamastaapi edasi kanda. Väiksematel ettevõtetel on ennast riigisektorile väga raske tõestada. Kui ettevõte on ennast mujal maailmas suutnud tõestada, alles siis tekib toote või teenuse vastu huvi ka kodumaal.
Idusektoril on palju ideid, kuidas mingeid probleeme lahendada, aga tihtipeale ei jõua need ametnike lauale. Riigisektor võiks ise rohkem huvi tunda, kuidas innovatsioon sünnib. Kui idusektoril on vaja teha riigiga koostööd, siis see teekond on tihtipeale väga keeruline ja aeganõudev protsess.
Ehk peaksid poliitikud ja riigiametnikud käima rohkem erinevatel iduüritustel, näiteks Startup Day´l, Latidude59´l jne. See on suurepärane võimalus, et end kurssi viia kõige uuemate tehnoloogiate, võimaluste ja ideedega, kuidas saaks neid riigisektoris rakendada.
Valijaid meelitatakse võimatute lubadustega
Kui võrrelda eelmisi ja praeguseid valimisi, siis väga paljud lubadused kattuvad. Muutunud on see, et kuna Euroopas on sõda, siis nüüd pannakse varasemast rohkem rõhku julgeoleku teemadele. Aga kõik muu on sisuliselt sama.
Valijate meelitamiseks antakse lubadusi, mida pole riigil majanduslikult võimalik täita. Näiteks üks partei lubab maksta kodulaenu iga lapse pealt veerandi võrra tagasi. Aga kust see raha tuleb ja kelle arvelt?
Lubadused, mis tõenäoliselt saavad reaalsuseks: naeruväärselt väike pensionitõus ja kaitsekulude suurenemine.
Jätkusuutlikkus on erasektori õlul
Haridusvaldkond on valimiste lähenedes küll alati kuum teema, aga ei saa piisavalt kõlapinda. Rohkem tuleks tähelepanu pöörata sellele, kuidas toetada kvaliteetse hariduse omandamist ning seda, et just tehnoloogiafirmadesse oleks piisavalt tööjõudu peale tulemas. Me ei vaja pelgalt programmeerijaid, kogu haridussüsteem peaks juba maast madalast julgustama noori innovaatiliselt mõtlema.
Liiga vähe tähelepanu saab ka jätkusuutlikus põllumajanduses ja keskkonnas. Põllumajandussektoril lasub suur koorem, kus vastavalt EU2030 regulatsioonidele peab hakkama läbi ajama väiksemate sisenditega, et keskkonda vähem saastada. Mõte on väga üllas, aga sellisel juhul peaks ka väga selgelt paika panema tegevuskava, kuidas põllumees saaks sinna suunas liikuda. See tähendaks seda, et tuleb hakata ka riigi tasandil propageerima lahenduste kasutamist, mis aitavad sisendeid kokku hoida. Praegusel ajal on antud mõtteviisi edendamine ainult erasektori õlul.
Eesti võiks vabalt olla jätkusuutliku põllumajanduse eestkõneleja, kui saaksime katsetada erinevaid tehnoloogiaid ja nende mõju nii meie muldadele kui ka sisendite kasutamisele. Siin jõuangi tagasi idusektori ja riigi koostöö suurendamisele.