Paul-Techi mullaandurid näitavad, et enamustel aastatel on põllumeeste jaoks probleemiks olnud kevadine põud. 2023. aastal kestis see mitmel pool juuni lõpuni, 2024. aastal mai lõpuni. See on taimede intensiivse toiteelementide omastamise periood. Taimekasvu alguses on küll talvest jäänud mullavee varu, ent hiljem muld kuivab ja puuduvad sademed, mis viiksid toitaineid juurte piirkonda. Ka Ilmateenistuse andmetel on paljuaastate keskmiselt kõige sademete vaesemad kuud vegetatsiooniperioodil aprill (34 mm) ja mai (42 mm). Selline olukord viib põllumehe mõttele jaotatud väetamise efektiivsuse kohta, sest sademete puudumisel ei saa põllule antud toitained liikuda taimede juurte juurde. Hilisemad sademed aga teevad toitained kättesaadavaks ajal, mil see vajalik ei ole ja saaki kahjustab.
Joonisel 1. on näha talinisu 2022/23 põldu, kus kõik toitained, lämmastikku 160 kg/ha, anti taimekasvuperioodi alguses korraga põllule. Mullaandurid asusid leetjas gleimullas, keskmises liivsavi lõimises, 8 ja 25 cm sügavusel.
Väetised külvati põllule 20. aprilliks, mil taimekasv oli juba alanud. Niiske ja sooja mulla tõttu said toitained koheselt lahustuma hakata, et taimekasvule tuge pakkuda. Aprilli lõpus tulnud sademed aga viisid toitained juba sügavamale mulda. 8 cm sügavuses mullakihis tõusis toitainete tase väga kõrgele, ent 25 cm sügavusele toitaineid ei kantud. Edasi toimus toitainete intensiivne tarbimine mai lõpuni, vaatamata sademete puudumisele. Sademed, mis mõjutasid 8 cm sügavust mullakihti tulid alles jaanipäeva paiku. 25 cm sügavusele jõudis vesi alles juuni viimasel päeval. Juuli alguse tugevad sademed aga ei toonud enam kaasa toitainete kasvu, mis viitab, et lisatud toitained olid selleks ajaks ära tarvitatud. Hilisvõrseid ei saanud tekkida ja saagiks kujunes, vaatamata põuasele juunile, 8 t/ha.
Joonisel 2. on näha talinisu 2022/23 jaotatult väetamist. Mullaandurid asusid gleistunud leetjas mullas, kerges liivsavi lõimises, 8 ja 20 cm sügavusel.
Esimene kevadine väetamine, lämmastikku 89 kg/ha, tehti 14. aprillil, mil taimik oli alustanud kasvamist. Väetis sai niiskesse mulda ja lahustumise tingimused olid head. Aprilli lõpu vihm tõi lahustunud toitained esile ja võimaldas taimedel neid intensiivselt tarbida. Ent toitaineid jagus ainult 5. maini.
Teine väetamine, lämmastikku 67 kg/ha, tehti 17. mail, mil ilmaennustus lubas vihma. Vihm jäi aga tagasihoidlikuks, väetusaine 8 cm sügavusele ei jõudnud ja põud kestis edasi pööripäevani. 22. juunil tulnud vihm tõstis toitainete taseme 8 cm sügavusel väga kõrgele, andes märku, et teise ringi väetis on eelnevalt tarbimata. 5. juuliks jõudsid toitained koos veega ka 20 cm sügavusse kihti, kuhu nad olid pestud ülemisest kihist. Toitaineid oli külluslikult, et moodustada hilisvõrseid. Saaki saadi 4,5 t/ha.
Väetist kulus kummaski variandis pea ühepalju, ent saak kujunes jaotatud andmisel 3,5 t/ha väiksemaks. Teise ringi väetis mängis põua tõttu saagi kujunemisel negatiivset rolli – ei tõstnud saaki, tekitas vaid hulgaliselt hilisvõrseid. Jaotatud väetamisel jäi taimede toitumisel kasutamata kümne päeva pikkune periood enne teist väetamist, mil mullas oli veel produktiivset vett ent puudusid toitained.
Sama probleemi on lahanud enam kui 40 aastat tagasi põllumajandusteadlased agrokeemikud A. Sirendi ja E. Raudväli, mil nad mineraalväetiste kasutamist käsitlevates artiklites kirjutasid järgmist:
“Väetiste andmine piirkonda, kus nad on taimedele halvasti või hilinemisega kättesaadavad, on sisuliselt väetiste ebaökonoomne kasutamine. Väetiste andmisega mulla pealmisse 0…5 cm kihti häiritakse kuiva kevade puhul taimede normaalset toiterežiimi, toiteelementide intensiivse omastamise perioodil (juunikuu) aga on mulla pealmine kiht sageli läbikuivanud, osmootse rõhu erinevuse ning vee kapillaarse tõusu tõttu mulla pinnal on väetusainete kontsentratsioon toksiliselt kõrge, taimejuurte sügavuses aga liig madal. Hilisemad vihmad viivad küll väetusained sügavamale, kuid toitainete omastamise hilinemisest tekib hilisvõrseid, raskendub koristamine ja väetiste efektiivsus on langenud.
Muld on puhverdussüsteemiks kõigi mulda sattuvate ühendite suhtes. Puhverdusvõime avaldub mulla bioloogilise aktiivsuse ja füüsikalis-keemilise neeldumise kaudu. Kaalium- ja ammooniumioon fikseeritakse mullas savimineraalide poolt. Tänu sellele võib ühekorraga anda mulda taimedele kogu kasvuperioodi vajaduse lämmastikku ja kaaliumi
Lämmastikväetiste varakevadine kasutamine enne vegetatsiooni-perioodi algust pole mitte millegagi põhjendatud. Paljudel juhtudel on varakevadel külmunud maale antav lämmastik jäljetult kadunud, nagu poleks seda antudki. Lämmastiku sellise kadumise põhjus on teoreetiliselt täiesti seletatav. Nimelt toimub varakevadel madalal temperatuuril dissimilatiivne denitrifikatsioon, järgneva skeemi kohaselt:
2NO3→ 2N02 →2(HNO) →H2N2O2 → N2O↑ ja N2↑
Temperatuuril üle +7 °C domineerivad assimilatiivsed denitrifikatsiooniprotsessid, mille lõpp-produkt NH3 seotakse mulla poolt. Sellest võime teha praktilise järelduse: Lämmastikväetised külvame suviviljadele külvieelse mullaharimise alla, taliviljadele ja heintaimedele aga pärast vegetatsiooni algust, mil mulla niiskusrežiim võimaldab kamarat või orast kahjustamata lämmastikväetist külvata. Sel ajal anname teraviljadele kogu lämmastikunormi, heintaimedele aga vaid esimeseks niiteks vajaliku.
Lämmastikväetiste jaotatud andmine teraviljadele terasaaki enamasti ei suurenda. Mõningal määral võib terades suureneda vaid lämmastikuühendite sisaldus. Küll võib aga hilisem lämmastikväetiste andmine kõrsumisel või loomisel põhjustada hilisvõrsete teket, mis halvendab saagi koristamist. Hilisem lämmastikväetiste andmine on õigustatud juhul, kui õigeaegselt ei olnud seda küllaldases koguses võimalik anda. Siis on otstarbekas anda ta juureväliselt koos keemilise umbrohutõrjega.“
Kasutatud kirjandus
Sirendi, A., Raudväli, E.1983, Mineraalväetiste kadudest. Tallinn, 16 lk.
Sirendi, A. 1983, Mineraalväetiste Kasutamise agroökoloogilisi kriteeriume. Teaduse saavutusi ja eesrindlikke kogemusi põllumajanduses 31/1983. Tallinn, lk. 31-36.
Raudväli, E., Sirendi, A. 1983, Lämmastiktoitumise aktuaalseid küsimusi. Teaduse saavutusi ja eesrindlikke kogemusi põllumajanduses 31/1983. Tallinn, lk. 36-43.