2025. aasta taimekasvutingimused avaldasid märkimisväärset mõju talinisu terasaagi ja põhu suhtele. Paljudel põldudel kujunes olukord, kus tugev vegetatiivne areng ei kandunud üle terasaaki. Suur põhukogus ja väike terasaak viitavad süsteemsele tasakaaluhäirele, mille põhjustasid liigniiskus, kaaliumi madal kättesaadavus ja liiga kõrge lämmastikukoormus võrreldes toitainete tasakaaluga.
Kuidas liigniiskus mõjutab juurestikku?
Kui muld on pikalt üleni märg, hakkavad taimed kannatama hapnikupuuduses. Juurekarvad kärbuvad, toitainete liikumine aeglustub ja fotosünteesi produktid ei jõua õigesse kohta. Nitraatlämmastik on vee abil siiski väga hästi liikuv, seega taim omastab seda palju ja kiiresti. See loob lopsaka lehemassi ja suure põhukoguse koristusajaks.
Aga: kaaliumi, fosfori ja magneesiumi omastamine langeb märkimisväärselt – need elemendid on terade moodustamisel võtmetähtsusega.
Kuidas kaaliumipuudus vähendab talinisu terasaaki?
Kaalium (K) vastutab suhkru transpordi eest peadesse. Kui kaaliumi jääb väheks, siis:
- fotosüntees toodab vähem süsivesikuid
- olemasolevad süsivesikud ei liigu teradesse
- tera jääb väikseks ja kergelt täitunuks
Nii tekibki olukord, kus taim kasvatab palju põhku, aga tera jääb napiks.
Stress õitsemise ajal vähendab terade arvu
Õitsemine on nisule kõige tundlikum kasvufaas. Liigniiskus ja vähene päikesevalgus kriitilisel ajal:
- vähendavad õietolmu elujõulisust
- tekitavad viljastumishäireid
- põhjustavad terade arvu langust pea kohta
Põld näeb küll visuaalselt roheline ja tugev välja, kuid peade sees on vähem täitunud terasid.
Kuhu tegelikult lämmastik läks?
Paul-Techi mullaandurid näitasid, et sel aastal väetistega põllule antud lämmastik tarvitati taimede poolt pea maksimaalselt ära, ka üsna suured kogused, ent see ei realiseerunud terasaagiks. Taim kasutas lämmastikku:
- lehe ja kõrremassi ehitamiseks (vegetatiivne areng pikenes)
- stressi kompenseerimiseks
- osaliselt hingamisse
Kui võrrelda saake põllule antud lämmastikuga, siis terasse ettenähtust jõudis sinna vaid umbes pool, kohati vähemgi. See näitab, et lämmastiku agronoomiline kasutegur oli madal.
Mida sellest õppida?
Olukord „palju põhku – vähe tera“ kujunes kolme teguri koosmõjul:
1. Liigniiskus, mis pärssis juurestiku tööd.
2. Kaaliumi piiratud kättesaadavus – tera ei täitu, suhkrud ei liigu peadesse.
3. Tasakaalust väljas lämmastiku ja teiste toiteelementide suhe.
Tulevikus aitab sarnaseid probleeme vältida toiteelementide tasakaalustamine – lähtudes eriti kaaliumist. Abinõuks on ka niiskusrežiimi parem juhtimine – korras maaparandussüsteemid. Vihmasel aastal avaldus tugevamalt lämmastiku keskse väetamise negatiivne mõju. Olukord „palju põhku – vähe tera“ ei ole juhuslik, vaid selge signaal tasakaalust väljas väetamispraktikale.
Lämmastiku koguse määramisel tasub lähtuda tasakaalustatud väetamisest ja ilmastikust, mis mõjutab taimede toitainete omastamist – suurendades või vähendades norme vastavalt olukorrale. Toitainete koguste täpne optimeerimine väärib pingutamist.