Tänavune kevad on pakkunud suuri temperatuurikõikumisi: märtsi lõpus ja aprilli alguses oli kaheksa päeva sooja, seejärel kaheksa päeva külma, millele järgnes 12-päevane soojaperiood. Alates 25. aprillist on aga taas valitsenud jahedamad ilmad. Soojadel päevadel kasvasid taimed jõudsalt, külmadel aga jäi kasv peaaegu seisma. Sellised muutlikud olud esitavad põllumeestele keerulise küsimuse: millal on väetamine kõige tõhusam?
Kuidas temperatuur mõjutab väetiste toimet?
Põllule laotatud väetis allub mitmetele keemilistele, bioloogilistele ja füüsikalistele protsessidele. Näiteks saab väetis mullas liikuda sügavamale ainult vee või mudaga segunedes. Kõiki neid protsesse mõjutab ka temperatuur. Samuti mõjutab temperatuur oluliselt väetise omastamist taimede poolt. Mida jahedam on ilm, seda aeglasemalt ja ebaefektiivsemalt toimuvad mulla keemilised ja bioloogilised protsessid.
Mida ütlevad teadlased?
Juba 1983. aastal rõhutasid agrokeemikud E. Raudväli ja A. Sirendi artiklis „Lämmastiktoitumise aktuaalseid küsimusi“, et varakevadine lämmastikväetiste kasutamine enne taimede kasvu algust ei ole põhjendatud. Nende sõnul kaob külmunud maale laotatud lämmastik tihti jäljetult – põhjuseks on madalal temperatuuril toimuv dissimilatiivne denitrifikatsiooniprotsess:
2NO₃ → 2NO₂ → 2(HNO) → H₂N₂O₂ → N₂O↑ ja N₂↑
Kui mullatemperatuur tõuseb üle +7 °C, hakkavad domineerima assimilatiivsed denitrifikatsiooniprotsessid, mille käigus moodustub ammoniaak (NH₃). See seotakse mulla poolt ja muutub taimedele kättesaadavaks.
Kuidas seda teadmist praktikas kasutada?
Sellest teadmisest lähtuvalt saab teha praktilise järelduse: suviviljadele tuleks lämmastikväetis anda koos külvieelse mullaharimisega, taliviljadele ja heintaimedele aga alles pärast vegetatsiooni algust, kui mulla niiskus võimaldab väetist anda ilma kamarat või orast kahjustamata. Sel ajal on soovitatav anda teraviljadele kogu lämmastikunorm korraga, heintaimedele aga ainult niipalju, kui on vaja esimese niite tarbeks.
Kokkuvõte: Ära väeta kalendri järgi – jälgi tingimusi
Temperatuur on väetise toimimise seisukohalt määrava tähtsusega. Liiga varajane väetamine võib kaasa tuua väetise kadu ja vähenenud saagikuse – isegi siis, kui väetis on õigesti valitud. Selle asemel tasub lähtuda reaalsest olukorrast põllul: kas temperatuur on piisav? Kas mullas on niiskust? Kas taimed on kasvama hakanud?
Kui kõik need tingimused on täidetud, saab väetis täita oma eesmärgi – toetada taimekasvu ja panustada saagikusse.